Mu kõige intiimsem jagamine…

 

 

See on minu yonist. Hoitud kaastunde emade ja vanaemade poolt. Piiritlematu õrn armastus, yoniversum, universum yonis, sügavus, ühendus. Ühendades emakese maa ja isakese taeva.

 

Ma olen see. Mind enam ei ole ja ma olen kõik. Mind ei ole, lihtsalt on. Kõik on armastus. Puhas ja lihtne. Kogu see aeg…ta on lihtsalt seal, et näha, tunnetada ja märgata. Kõik on armastus. Kõik on ühendus.

 

Tuul, kassid, salajane võrkkiik ja isegi betoonkivi allpool ja hirm. Puhas armastus läbib kõike.

 

Osake tervikus, tervik osakeses. Aatom aatomi kaupa süttib põlema, tähed, mis ärkavad unenäost, pikast unest.

 

Ma valin armastuse, nüüd ja igavesti.

 

See on mu pühendumus.

 

Tänulikkus elu ja kannatlikkuse ees, et jõudsin oodatud kohtumisele oma kaitseingliga. Sõnad ei hooma seda. Universum ei saa mahutada mahutamatut. See on seisund. Armastus. Tänulikkus Jumalikkuse ees.

 

Palve. Hoia teisi kui beebisid hällis, soojuse ja armastusega, õrnuse ja pühendumusega. Nad on sinu lapsed.  Tere tulemast mu käte vahele. Kuigi nad ei ole minu. Me oleme üks. Te olete mu lapsed ja ma armastan teid. Aga see ei ole mina. See on Jumalikkus, mis voolab läbi minu. See on armastus. Inimesi tuleb hoida kui lapsi. Sest nad on tõesti süütud. Nad lihtsalt vajavad hoidmist ja võimalust, et armastusega ühenduda. Tänud inimestele, kes annavad võimaluse armastada. Mind ei ole, on lihtsalt armastus.

 

Laps minus on sündinud. Laps on puhas ja laps on ilu. See on armastus ise.

 

See on kõikjal. Õrn peene armastuse vibratsioon. Lihtsalt seal ja lihtsalt kõikjal. Lihtsalt on. Lihtsalt olemine. Lihtsalt kiirgamine. Vau.

 

Lilli on nii mitmeid värve. Kõik armastus. Universumi emad ja vanaemad hoidmas ruumi lõpmatus kaastundes. Kõik möödub, kõik muutub, armastus jääb.

 

Kuu, külm, tuul, pehmus, kõik on ainulaadne, kõik on üks. “Lila (jumalik mäng) ütleb lill mu ees. Ühendudes tagasi Ema Yoniversumi sügavusse.

 

Mitte sees, mitte väljas. Armastus on.

 

Iga ookeani laine, olenemate kui väike või tugev, kui ma vaatan, on see ookean.

 

Ta ei pea olema, ta on.

 

Tõeline Ideaal.

 

Lõputu Yoniversumi sügavus.

 

Mis see on?

Mis vahe on rahulikult säraval ookeanil ja valgetel vahutavatel lainetel?

Ei olegi vahet.

 

Mis see on?

Mis vahe on teravatipulisel mäel ja kumeral?

Ei olegi vahet.

 

Mis vahe on tuule puhumisel ja vilinal?

Ei olegi vahet.

 

Mis vahe on armastusel ja yoniversumil?

Ei olegi vahet.

 

Kõik on üks.

 

Mis on pisarad ja mis on naer? Mis vahet seal on?

Ei olegi vahet.

 

Lehed ja juured, see on kõik üks ja see sama.

 

Ma olen seal, ma olen jõudnud.

 

Limiteeringute surm on elu ühtsuses.

 

Vaata seest. Seal on su vastus.

 

Vaata väljaspoolt. Seal on samuti su vastus.

 

Ühendatud armastuse ühtsusega.

 

Ära enam püüa,Sa oled kohale jõudnud.

 

Kuhu see paat sõidab? Ja miks? Ta on juba kohale jõudnud.

Kuhu me läheme? Me oleme juba kohal.

 

Mis on külmus ja mis on kananahk? See on armastus, mis tuletab meile meelde, et me oleme elus.

 

Mis on valged pehmed lilled? Need pole muud, kui ema, kes tuletab meile meelde õrnust.

 

Mis on liikumine? Et me märkaks kohalolu. Polaarsust ei ole. Kohalolu on liikumises.

 

Mis on selle maja sinine katus? Inimese ühendus taevaga. See on üks ja see sama.

 

Miks rohukõrs vaatab kõikidesse suundadesse? Sest ta on kõik suunad. Ühtegi ei ole puudu.

 

Miks tuul puhub ühes suunas? Sest üks suund täidab kogu ruumi samaaegselt kõikides suundades. See on üks ja mitte ükski.

 

Mis on see sipelgas, kes ronib mu heledate kätekarvade vahel? Sest see on sama kui rohupõllud. Mina olen see ja see olen mina. Vahet ei ole.

 

Mis on see ilu?

 

Kananahk mu nahal on mäesaared taamal. Karvad on taimed tuules. Kõik on üks.

 

Mida õpetavad meile lehtede vormid? Lõpmatud müsteeriumi. Mõistmatut reaalsust. Mis on reaalsus? Seda ei olegi.

 

Miks inimene ujub soolases ookeanis? Sool võimaldab alistuda. See on kibe ja kipitav. Ta hoiab meid just nagu armastus hoiab meid. Kõik on armastus. Kipitus ja näpistus on lihtsalt meeldetuletus. Kibedus? Ärka üles ja naerata.

 

Kas selg on sirge või kurviline? Seal ei ole vahet.

 

Kokku tõmbumine ja avardumine on lõpuks sama.

 

Mis on teetass? Lihtsalt soe õrn meeldetuletus, et sa oled armastatud.

 

Mis on iha? Ta lihtsalt kutsub sind, et sa avastaksid, et seda ei ole. On lihtsalt armastus. Puhas eksistents. Iha on nool, mis suunab sind teatud suunas, et sa mõistaks, et suunda ei ole. Kõik ja selle all tõesti kõik, lihtsalt on.

Mis on liikuvuse ulatus? Ulatust ei ole. Kõik on ühtsus.

 

Paigalolek on igas liikumises.

 

Aeg? Seda ei ole. Kus? Seda ei ole.

 

Erinevate pilvede kujude ilu on see, et kujusid ei ole.

 

Sest päike on loojumas, või nii see näib? Kas ta loojub või tõuseb? Ja mis sinna vahele jääb? 

 

Kas ta on selleks, et särada valgust või tekitada pimedust? Kas see pole mitte sama? Tõusmine ja loojuine, valgus ja pimedus? Seal ei ole vahet. Seda ei saa eristada.

 

Kas ma näen seda või ei näe? See on seal, koguaeg. Nagu armastus on seal. Särab, sätendab, alati. Kas päike pole mitte seal, kui ta on loojunud?

 

Kas pilved on ookeanis või ookean pilvedes?

 

Seda ei saa väljendada sõnadega, sõnad ei hooma seda. Seda saab ainult teada.

 

Just nagu kalamees läheb oma paadiga ja vesi pritsib ja mootor pobiseb. Ta muudab suunda mitmeid kordi. Jõudes lõpuks paigale ja kohale. Kohalolekuks on täius. Tühi on täielikult täidetud aga kõikjal on ruum.

 

Mis on see väike roosa lill nii mitmete südamekujuliste roheliste lehtedega pisikesel varrel, mida liigutab tuul? See on armastus. Kallis, see on armastus.

 

Mis on need kaks väikest lillat lille kõrvuti? Ja järsku neid ei ole? Nad olid ja nüüd neid ei ole?

 

Kas on kolm mäetippu ja kolm valget pilve puhma horisondil? Kuidas on võimalik loendada loendamatut?

 

Kes ma olen? Kuidas seda saab küsida kui mind ei ole?

 

Sa ei pea lõpuni jääma sest lõppu ei ole.